Tippsport ja spordiklubi

Minu meelest on spordi eetos hästi kokku võetud olümpiaadi motos "Citius, Altius, Fortius". See on pidev püüdlus parema jõudluse poole. Üldinimlikud väärtused, seadused ja reeglid piiravad aga parima soorituse poole püüdlemise vahendeid ning määratlevad samas tegevuse raamistiku.

Alati paremuse poole püüdlemise ristsurvest ja raamide tekitatud piirangutest võrsub ka tippspordile omane uuendusmeelsus. Kui tulemuslikkust juhivad reeglid, püüavad sportlased teha kõik reeglite piires, et optimeerida oma eduvõimalusi. IAAF-i reeglinarkomaanid võistlevad jalatsitootjatega, WT muudab reegleid nagu särki ning lubatud treeningmeetodite osas tõmmatakse pidevalt piire, nt. spordimeditsiini valdkonnas.

Ilma pikkade koosolekute, komiteede moodustamise ja keerukate programmide kirjutamiseta on üsna lihtne mõista, mida võib spordi eetos klubitegevuses tähendada, kuigi koosolekute, komiteede ja programmide arvu järgi otsustades tundub see väga keeruline asi. Minu arusaamist mööda peab spordiklubi püüdlema kõikidel tasanditel parema soorituse poole, juhindudes üldinimlikest väärtustest, seadustest ja kokkulepitud reeglitest.

Võiks ette kujutada, et siin on lihtne ja selge retsept spordiklubile. Kuid kontseptsioon saab olla tõhus ainult siis, kui kõik osalejad mõistavad tegevuse olemust ja pühenduvad ühisele jõupingutusele. Ja nüüd oleme juba raskemate asjade äärel. Pidev paremuse poole püüdlemine nõuab selget pilti endast ja oma potentsiaalist. Lisaks eeldab areng pidevat kriitilist enesehindamist ja tegevuse ausat ülevaatamist. Nõuded kehtivad kõikidele tasanditele, alates üksikisikust kuni organisatsiooni osadeni ja lõpuks kogu organisatsioonini.

Spordi eristab tippspordist tegevuste kvaliteedi poolest kõrgete nõuete laiendamine kõigele tehtavale. Isegi üksikasjades on eesmärk maksimeerida edu saavutamiseks soodsaid tingimusi ja isegi kõrvalmõjudena tunduvad asjad roogitakse välja, et kasu leida. Hea ja halva tippspordi vahe on kõige olulisemate asjade leidmine ja neile keskendumine. Seega tuleb läbi mõelda isegi pisiasjad, kuid keskenduda tuleb võtmeteguritele. See on nii tippsportlaste kui ka klubitegevuse edukuse seisukohalt kõige olulisem. Parema poole püüdledes eksime kõrvalteemade saginasse ja tulemuseks on taas koosolekud, komisjonid ja programmid, mitte kvaliteetne keskendumine põhitegevustele.

Väärtused, mis põhinevad puhtalt piiranguteta edu taotlemisel, viiksid kiiresti ebaeetiliste lahendusteni. Oluline on mõista, et Spordiklubi – nii nagu tippsportlane – ei ela vaakumis, ühiskonnast eraldatuna. Kuigi lahendused võivad kõrvalseisja vaatevinklist olla drastilised, peavad need siiski vastu pidama rangele eetilisele kontrollile.

Vaja on ka eelnevalt mainitud uuendusmeelsust. Sama asja kordades ei tee sa arenguhüppeid, vaid alustad hoopis igavest varjujooksu ja kaotad hetkega poolused.

Investeerimise prioriteetide valikul, probleemsituatsioonide lahendamisel või näiteks tegutsemismeetodite väljatöötamisel jääb silma, et "Citius, Altius, Fortius", seadused või ÜRO inimõiguste deklaratsioon ei anna otseseid tegevusjuhiseid. Nagu iga väärtuspõhine juhtimine, nõuab õigete lahenduste leidmine palju mõtlemist ja arutelu. Vigu tuleb ette, kuid paremuse poole püüdlemine nõuab nende parandamist.

Tippspordis mõõdetakse tulemust pidevalt. See on protsess, mis kestab igavesti, vaid väikeste vaheaegadega. Isegi kui on edu, ootavad nurga taga alati uued väljakutsed. Organisatsiooni seisukohalt on siin hea see, et laiskusele ja liigsele enesega rahulolule pole kohta.

Spordijuhtimise ja treeneri ametikohtadel töötavatele inimestele ei anna tippsport mitte ainult eesmärki, vaid paneb ka proovile püüdma endast parima. Kui sportlased annavad endast parima, siis miks võiks või tohib teistelt sporditegijatelt vähem nõuda?

Taekwondo sportlaste missioon on:

Eetiliselt, jätkusuutlikult kasvatada rahvusvahelisel tasemel tippsportlasi ja sportliku eluviisiga inimesi ning parandada taekwondo kui spordiala tuntust ja staatust Soomes.