Kuidas inimene õpib uusi motoorseid oskusi?
Inimene õpib oma esimesed motoorsed oskused selgeks juba enne sündi ja peale maailma sisenemist kiireneb see protsess tohutult, nagu ka kogu muu õppimine. Imikud, väikelapsed ja väikelapsed on nagu käsnad, kes neelavad oma keskkonnast teavet ja oskusi ning püüavad neid vahelduva eduga rakendada, sidudes need juba õpitud üksustega. Näiteks järjekindlalt kõndima õppiv laps püüab säilitada tasakaalu ja iga komistamine korrigeerib sooritust õige teostuse suunas. Tasub teada, et laps ei vaja tegelikku verbaalset ega isegi korduvat visuaalset juhendamist, vaid õppeprotsess on ennast tugevdav. Loomulikult kiirendab õppimist uhkete vanemate julgustamine, abi ja võimalik tasu.
Lihtsustatult on õppeprotsess suures osas sama, olgu selleks siis kõndima õppimine või ringmaja löögi tehnika.
Esiteks vajab õppija mingit visuaalset, verbaalset või nende motoorsete soorituste mudelite kombinatsiooni. Kõndima õppiv laps on juba pikemat aega oma vanemate salvestust jälginud ja motivatsioon, et saaks ise sama teha, on ilmne. Liikumine kiireneb märgatavalt, asjadest on kergem haarata ning lapsevanemad on selgelt ettevõtetest vaimustuses. Ringlööki harjutav entusiast aga saab treenerilt suulisi juhiseid löögi erinevate faaside ja sooritamise kohta. Peaaegu eranditult järgneb jutustusele ka visuaalne mudel valmis jalalöögist. Harrastaja tähelepanelikkus ja motivatsioon uusi oskusi õppida kiirendab või aeglustab oluliselt oskuse õppimist. Treener ja tegevuskeskkond on selles osas väga määravad.
Juba modelleerimise käigus kujuneb õppija meelest soorituse konspekt ja aktiveerub närvisüsteem, mis kontrollib kõnealuseid liikumistrajektoore. Uute oskuste õppimisel tekivad ajus uued närviühendused ning samal ajal seotakse õpitav entiteet juba õpituga. Näiteks spin-löök on paljuski sama mis eeslöök, mille puhul juba õpitud oskusega loodud närvid aitavad ka järgmist oskust õppida. Matkimise faas on suures osas teadvustamata töötlemine, kuid tähelepanu ja keskendumise suunamine õpitavale ainele kiirendab loomulikult õppimist oluliselt, tähelepanu nõrgenemine aga takistab õppimist. Kõndima õppiv laps kukub, kui töömälu on ülekoormatud, nt lähedalasuvast telerist saadava stiimuliga, samamoodi nagu löögi õppija sooritus on häiritud, kui ta mõtleb õppefaasis järgmisele joogipausile.
Pärast seda, kui aju ja närvisüsteem on töödeldud mingi mudeli täitmise kallal, proovib õppija seda praktikas. Väikesed lapsed teevad pidevalt katseid, kuidas keha käitub ja kuidas näiteks raskuskeskme nihutamine tasakaalu mõjutab. Samamoodi võib ringilöögi õppija kannatamatult proovida sooritust paar korda treeneri juhendamisel. Kogu õppimise, eriti motoorsete oskuste kõige olulisem etapp on selle ise tegemine. Ringmajalöögi õppimine, lugedes näiteks raamatust tehnika samme, on üsna keeruline, kuigi mitte võimatu. Näiteks pildikoolitus põhineb sellel. Sel juhul jääb tegelik tegemise faas ära ja koolitus põhineb täielikult mõttepiltidel ja selle kaudu närvisidemete loomisel.
Peale motoorset sooritust saab õppija oma kehalt koheselt tagasisidet soorituse kvaliteedi kohta. Kõndima õppiv väikelaps märkab komistamisel tagajärgi ja korrigeerib järgmisel katsel sooritust automaatselt. Samamoodi märkab keerutuslöögi õppija kohe, kuidas löök tundub ja millises suunas jalg lõpuks välja jõuab. Õppimise algfaasis õppija ei suuda veel väga hästi haarata kehalist tagasisidet ega mõista, kuidas see soorituse kvaliteeti mõjutab. Läbi harjutamise ja korduste arenevad eneserefleksioonioskused ning õppija suudab üha enam visualiseerida oma soorituse tervikut, võimalikke puudujääke ja erinevaid variatsioone. Tagasisidet soorituse kohta annavad loomulikult ka treener ja kaaslased.
Õppija ühendab oma mõtetes saadud tagasiside uueks õige soorituse mudeliks ja tsükkel algab otsast peale. Nii areneb oskus korduste ja tagasiside kaudu moodustunud tsükli kaudu. Arenevad närvisidemed ja oskuse sooritamiseks vajalikud füüsilised omadused, muutes soorituse pidevalt lihtsamaks ja automaatsemaks kordamiseks. Pöörlemislöögi treenimise algfaasis peab õppija ikkagi keskenduma löögi igale alamkomponendile eraldi ja suur osa töömälust tuleb reserveerida soorituse enda jaoks. Seevastu entusiast, kes on sooritanud tuhandeid keerutuslööke, teab teostust erinevates versioonides peaaegu automaatselt ja suudab seda kombineerida teiste õpitud üksustega, näiteks matši liigutuse või osa löökide jadadest. Tippsportlased näevad oma tegemised vaevatu ja lihtsad isegi kiiretes olukordades. Esitused on treenitud nii automaatseks ja närvisidemed nii tugevaks, et muude funktsioonide jaoks säästetakse oluliselt rohkem jõudlust.
Motoorsete oskuste õppimine on kõige intensiivsem lapsepõlves, kuid ka täiskasvanuna saab uusi oskusi omandada, kuigi aeglasemalt. Sel põhjusel peaksid lapsed tundlikkuse hooaja haripunktis harjutama võimalikult mitmekülgselt erinevaid kehalisi oskusi.
Füüsiliste oskuste õppimine on alati sotsiaalne protsess
Peaaegu kogu õppimine on alati rohkem või vähem sotsiaalne tegevus ning eriti õppimise algfaasis rõhutatakse keskkonna ja õpetaja rolli. Fenomenoloogiline õpe, probleemide lahendamine, uurimuslik õpe ja ülesandepõhine õpe on viimastel aastakümnetel olnud pedagoogilise diskussiooni tugevad suundumused, mille meetodeid on palju rakendatud kehalises kasvatuses ja spordis. Põhiidee seisneb selles, et vastutus õppimise eest kandub üha enam õppijale endale ning õppemeetodid on passiivse infoedastuse asemel järjest enam tegemist asjade tegemisega. Siiski on oluline, et õppijat ei paisataks otsekohe sügavasse otsa ilma toetuseta või vahenditeta, mille abil saaks üldiselt õpetada. Näiteks. Ringmaja löögi erinevate rakenduste kajastamine väikestes rühmades võib olla hea õppeülesanne, kuid tulemused on kehvad, kui tegelik ringmaja löögi praktika on alles etapis. Õppijad ei suuda siduda oskusi, mida nad veel praktiseerivad, teiste üksustega ega mõista tulemuslikkuse meetodite varieeruvust.
Treener, õppija ja tegevuskeskkond moodustavad terviku, mille keskmes on õpitavad füüsilised oskused.
Kõik kolmnurga tegurid mõjutavad erinevates olukordades erineval määral. Näiteks noor algaja harrastaja vajab uue oskuse õppimisel tunduvalt rohkem treeneri tuge kui kogenud täiskasvanud harrastaja. Vastavalt sellele vajab algaja selget ja õppimist toetavat tegevuskeskkonda, konker saab aga iseseisvat ja õppimist toetavat harjutust teha isegi kodus treeneri juhendamisel.
Õppija ise mõjutab õppeprotsessi tulemust, suunates oma tähelepanelikkuse ja keskendumisvõime õpetamisele ja sooritustele endale. Õppimist soodustab aktiivne ja uudishimulik suhtumine õpitud oskusesse ja tegevuskeskkonda. Seda on näha näiteks treenerile lisaküsimuste esitamises ja aktiivses suhtluses trennikaaslastega. harjutusest saad palju rohkem kasu, kui õppija seab end teadlikult vastuvõtlikku ja avatud meeleseisundisse.
Tegevuskeskkonda kuuluvad nt. treeningruum, treeningvarustus ja treeningsõbrad. Hea ruum võimaldab mitmekülgseid harjutusi ega piira iseenesest treeneri tööriistakasti. Hea ruumi saab ka vastavalt vajadusele piirata või laiendada. Terviklik treeningvarustus annab rohkem võimalusi harjutuste läbiviimiseks ning aitab suunata tähelepanu ja leida õigeid harjutuste sooritamise viise. Näiteks võib keerutuslööki harjutav laps mõista tehnika trajektoori palju paremini, kui tal on löögi sihtmärk, millele tähelepanu juhtida. Treeningsõbrad ja eakaaslased panustavad vastavalt spordioskuste õppimisele, kui kõik suhtuvad positiivselt õpetamisolukorda ja õpitavasse ainesse.
Treener vastutab harjutuse planeerimise ja elluviimise suunamise eest. Ülalnimetatud õppijad ja tegevuskeskkond on harjutuse piirtingimusteks. Koolitaja põhipädevuseks on oskus tuvastada õppijate või rühma algtase ja planeerida harjutus nii, et see täidaks kõige paremini nende õpieesmärke. Väljakutseks on siin muidugi individuaalsed erinevused treeningrühma sees.
Harjutused peaksid olema piisavalt väljakutsuvad, sel juhul tekivad uued närviühendused ja õpitavad oskused seotakse suuremate üksustega. Liiga lihtne ja üksluine harjutamine viib nn üleõppimiseni, st praktika ei parane enam marginaalselt ega tõsta oskust uutes olukordades rakendada. Selle asemel söövad liiga rasked harjutused õppijate motivatsiooni, kui oskus ei tundu praeguste teadmiste valguses võimalik. Parimad tulemused saavutatakse siis, kui lihtsad ja rasked harjutused on segatud ühe harjutuse sees ning mitte alati lineaarselt kergest raskeni. Näiteks ringlöögi harjutust saab planeerida nii, et alati pärast tehnikaperioodi püütakse löömise oskust rakendada osana raskemast tervikust, näiteks matšitehnika liikumisest. Pärast seda pöördume veidi uue pilguga tagasi tehnikafaasi.
Treeneri professionaalsus hõlmab ka oma spordiala eripärade tundmist ja oskust rakendada erinevaid õpetamisstiile, et täita õpieesmärke kõige paremini.
Taekwondo kui liikumise ja spordiharrastuse eripärad
Spordiala reeglid ja tehnilised nõuded moodustavad treeningu piirtingimused ja seeläbi spordialasisese ainulaadse treeningkultuuri. Rohujuuretasandil võivad treeningkultuurid muidugi olla väga erinevad, näiteks klubide või treenerite vahel, kes õpetavad erinevas stiilis.
Taekwondo spordinõuded moodustavad väga laia ja avatud tegevusvälja. Ainult üks klubi võib harjutada:
- Põhitehnikad
- Ärisari
- Löögi tehnika
- Matš Taekwondo
- Purustamine
- Enesekaitseoskused
- Akrobaatika ja vabatehnika käigud
- Üldfüüsilised oskused
- Lai valik füüsikalisi omadusi
Mitmekülgsuses tuleks näha pigem võimalust kui ohtu, kuigi vahel võib peavalu tekitada spordiala ulatus ja õpetatavate teemade rohkus. Oluline on mõista, et lai keskkond annab aluse, mille kaudu toimub spetsialiseerumine näiteks võistlusmatšidele. Peaaegu eranditult saavutatakse parimad tulemused just hilise spetsialiseerumisega, pakkudes mitmekülgset ja ergutavat baasi ning rõhutades spetsialiseerumist hilisemas eas. Taekwondo võimaldab väga hästi hilist spetsialiseerumist. Harjutatavate põhioskuste ja kehaliste omaduste spekter on nii lai, et kõrvalsporti pole vaja, kuigi seegi pole miinus. Lapsi ja noori tuleks treenida kõigis selle spordiala aspektides ning julgustada võistlema mõlemas võistlusvormis, kui võistlemine harrastajat motiveerib. Juuniorieas võib juba hakata rõhku nihutama näiteks intensiivsematele võistlustreeningutele, kuid tingimusel, et baastreeningud on tehtud piisava hoolega.
Tervikut saab mõista, mõeldes põhioskustele ja füüsilistele omadustele kui põhikoolituse ja spetsialiseerumise keskpunktile selle terviku osana. Pilt on illustratsioon ja ei kujuta keerulist olemit kui sellist.
Erinevad õpetamisstiilid taekwondos
Õpetamisstiil kirjeldab treeneri poolt harjutuse läbiviimisel valitud rakendusmeetodeid. Võrrelda saab jämedalt erinevaid õpetamisstiile, nt. lähtuvalt sellest, kas tegevuse fookuses on treener, õppija või ehk tegevuskeskkond ja sotsiaalne kontekst. Traditsiooniline õpetamismudel nii kooli- kui ka spordimaailmas on olnud õpetaja juhitud stiilide eelistamine, kus kesksel kohal on treeneri või õpetaja roll ning õppijad suhteliselt passiivses vastuvõtja rollis. Taekwondo pole selles osas erand. Traditsioonilises taekwondo harjutuses näitab treener mudeleid, annab juhiseid ja seejärel käsklusstiilis tempot, samal ajal kui õppijad sooritavad võtteid üheskoos. Rakendatavamates osades määratleb treener eelnevalt, kuidas rakendust rakendatakse ja koolitatavad proovivad seda mudeli järgi täita.
treenerile orienteeritud õpetamisstiilide hea külg on see, et need aitavad tegevuskeskkonnal ja harjutuse elluviimisel veereda kontrollitult ja plaanipäraselt. Lisaks saavad õppijad valmis mudelid ja töövahendid, mis võimaldavad oskuse iseseisvat läbimist ja hilisemat rakendamist. Seetõttu sobivad treeneri juhitud õpetamisstiilid eriti hästi algrühmade ja laste treeningrühmade õpetamiseks.
Tugeva treeneri juhitud lähenemise miinuseks on aga see, et see ei võta täielikult arvesse õppijate individuaalseid erinevusi, algtasemeid ega eneseregulatsioonioskusi. Kiiremad ja osavamad õpilased ei suuda liikuda raskematele sooritustele, samas kui nõrgemad võivad kelgu pealt maha kukkuda. Vastavalt sellele võib õppijate iseseisev mõtlemine ja oskustega seotud rakendusvõime jääda õhukesele vundamendile ning äärmisel juhul on oskuse õppimine ja sooritamine seotud peamiselt treeneri, juhiste ja välise rütmiga. Näiteks võib käsustiiliga treenitud võistleja avastada, et ta ei suuda võistlustel sooritada hästi harjutatud lahendusmudelit, kui kontekst muutub tuttavast keskkonnast teistsuguseks.
Õppijale suunatud õpetamisstiilid aga lähtuvad ideest, et õppijad vastutavad lõppkokkuvõttes alati oma õppimise eest ise ja et kõige tõhusam viis õppimiseks on katsetamine ja tegemine. Õppijakeskses õppetöös kasutatakse palju erinevaid ülesandeid ja probleemide lahendamist, mille puhul peavad õppijad ise valikuid ja lahendusi tegema.
Õppijale suunatud õpetamisstiilide puhul on hea see, et need arendavad loovat probleemide lahendamist ja oskust rakendada õpitud oskusi väga erinevates olukordades. Samuti on treeneril paremad võimalused grupiliikmete oskustasemega arvestada ning vajadusel rohkem toetada neid, kes seda vajavad. Need, kes õpivad kiiremini, suudavad seevastu tõhusamalt liikuda keerukamate ülesannete juurde.
Suurimad väljakutsed on seevastu seotud sellega, et õppijate eneseregulatsioonioskused või algteadmised ei pruugi olla piisavad etteantud eesmärkidega iseseisvaks töötamiseks. Sel juhul jäävad õpetamise tulemused kehvaks ja õppijatel on tõelised väljakutsed iseseisvalt järgmisele arengutasemele jõuda. Samuti on oluliselt keerulisem planeerida õppijale suunatud harjutusi nii, et intensiivsus püsiks kõvana kogu harjutuse vältel. Raske treening ei ole eesmärk omaette, kuid mõnikord vajab näiteks loovat situatsioonitreeningut tegev võitleja ka treeningut, kus tempo tuleb väljast ja sooritusi tehakse kõvasti, palju ja need on piisavalt lihtsad.
Tasub meeles pidada, et ükski õpetamisstiil ei ole puhtalt treenerile või õppijale suunatud, vaid näitlejad on alati erinevate rõhuasetustega kohal. Ka õpetamisstiilide osas ei tasu otsida Püha Graali, mis oleks üks õige viis spordioskuste õpetamiseks. Kõige olulisem on mõista rühma algtaset, indiviididevahelisi erinevusi ja tegevuskeskkonna piirtingimusi ning kujundada nendest lähtuvalt harjutus. Mitmekülgne ja enesekriitiline treener suudab erinevate gruppidega katsetada erinevaid stiile ning leida erinevatesse olukordadesse optimaalseimad. Ta jääb avatuks ka uutele ideedele ja on põhimõtteliselt valmis õppijatega arvestama, isegi kui harjutus on väga õpetaja juhitud või käsustiilis. Samuti oskab ta pakkuda konkreetseid tööriistu, millega õpitud oskuses edasi liikuda järgmisele tasemele või rakendusfaasi.
Järgnevasse tabelisse on koondatud enamkasutatavad õpetamisstiilid ja toodud kõigi nende kohta näidisharjutus.
|
Õpetamise stiil
|
Õpetamise keskmes
|
Tegevus ja eesmärk
|
Näidisharjutus
|
|
Käsu stiilis õpetus
|
Treener
|
Treener näitab ja selgitab juhiseid kõigile koos. Ülesanded tehakse tavaliselt õpetaja käsul samal ajal. Tagasiside on peamiselt jagatud ja puudutab kogu rühma. See võtab vaid veidi ruumi ja on kõige tõhusam viis rühma kontrolli all hoidmiseks. Õppija roll on väga väike.
|
Tehnoloogia baaskoolituse vormis. Direktor karjub käsklusi.
|
|
Ülesannete õpetamine ja eristav õpetamine
|
Treener
|
Treener annab erinevatele väikestele gruppidele kas ühiseid või eraldi juhiseid, misjärel harjutatakse antud ülesannet omas tempos. Treener annab tagasisidet nii grupile kui ka üksikisikutele. Treeningseadmetega saab ülesandeid tõhusalt eristada. Koolitaja saab ülesannetele määrata erinevaid raskusastmeid ja astmeid.
|
Olukorratreening matšitreeningul. Harjutame ettevalmistatud olukorda, kus A lööb tagumise jalaga ja B teeb vastuseks tagasilöögi. Käime kordamööda omas tempos. Treener käib ringi ja annab tagasisidet ja lisajuhiseid.
|
|
Enesehinnangul põhinev õppetöö
|
Õppija
|
Treener annab ülesande, aga õppija ülesandeks on iseseisvalt oma sooritust hinnata. Treener peab andma hindamiskriteeriumide kohta selged juhised, et õppijal oleks piisavalt vahendeid enda soorituse korrigeerimiseks. Treenerit saab ikka tagasiside andmises kaasata.
|
Harjutatakse täiskomplekte liigutusi nii, et treener annab harjutuste vahel alati juhendi, millele tähelepanu pöörata. Õppijad hindavad oma sooritust ise ja teevad seda omas tempos.
|
|
Juhendatud ülevaade ja probleemide lahendamine
|
Õppija
|
Treener annab õpilastele probleemi või ülesande, aga mitte otsest lahendust sellele. Enamasti on lahendusi palju ja õppija peab ise juurutusmeetodi peale mõtlema. Treener saab vajadusel suunata arusaama abiküsimuste ja näpunäidetega. Tööriistad võivad probleeme tõhusalt piirata.
|
Olukorratreening matšitreeningul. Treener annab A-le ülesandeks rünnata ainult esijala keerutuslöökidega ja B peab selleks välja töötama erinevaid kaitselahendusi.
|
|
Loovusel põhinev õpe
|
Õppija
|
Treener annab ülesande, kus õppijad peavad iseseisvalt või väikestes rühmades midagi uut välja töötama juba õpitud oskuste põhjal. Treener annab ülesande raamid, kuid muidu on töö vaba ja rõhk on õpitu loomingulisel rakendamisel ja uute arendamisel.
|
Lasterühm on jagatud väikesteks rühmadeks. Rühmad töötavad iseseisvalt välja lühikese taekwondo etteaste. Ülesanne võib piirduda teatud elementidega või saate väljapanekut vabalt oma maitse järgi arendada.
|
|
Paaris või rühmas juhendamine
|
Õppijad koos
|
Treener annab ülesande või selle põhijooned, misjärel harjutatakse seda paarides või rühmades nii, et teistele antakse pidevalt tagasisidet ja õppijad on üksteise kaaslasteks õpetajateks. Harjutuse aluseks võib olla ka õpilastest endist õpetajate tegemine.
|
Liikumissarja treeningud paaris või väikestes rühmades. Üks sooritab soorituse ja teised annavad tagasisidet kas treeneri juhiste järgi või iseseisvalt.
|
|
Õpetamine eeskuju järgi (kaasa arvatud treener)
|
Treener ja õppija
|
Treener annab ülesande, mille järel teete seda ise paaris või väikestes rühmades. Treener peab suutma saavutada sooritusi, mida koos õppijatega loodetakse saavutada. Tagasiside on väga individuaalne, kuid kogu rühma tegevust on raske jälgida.
|
Ringraja sparring, kus treener on kaasatud ise tegema. Ta annab alati individuaalset tagasisidet kõigile, kellega ta on paaris.
|
Seetõttu tasub enda treeneritöös erinevaid stiile katsetada ja ausalt hinnata nende mõju õppimisele. Isegi ühe harjutuse raames saate stiilide lõikes varieeruda ja sageli on see kõige tõhusam viis millegi uue õppimiseks ja juba õpitu rakendamiseks.
